Lokulauad
Kondase Keskuses 2015 27.02.–28.03.
Sattusin esimest korda Püha Eelkäija Johannese kloostrisse aastal 2004, kui olin oma pere ja väikse kogudusega palverännakul Kreekamaa kloostrites. Millegipärast jäi just see klooster mulle südamesse. Kõik kloostrid, mida me oma teel kohtasime, olid ääretult huvitavad. Kuid see viimane klooster erines teistest vist sellepoolest, et ma tundsin end seal nagu kodus. Samasugust mõtet olen ma veel palju aastaid hiljem kuulnud ka teistelt tuttavatelt inimestelt. Vist oli põhjuseks õdede avatud süda ja armastav meel.
Aastal 2009 juuni alguses jõudsime sinna mäe otsa juba kolmekesi. Olime kõik tulnud hetke-meeleolust kantuna, et tahaksime veelkord seda kohta näha ja nüüd ka juba tööd teha. Selle nädala jooksul tegime kõiki neid töid, mida Gerondessa (õigeusu naiskloostri ülem) õnnistas meid tegema. Esimesele sealolemise päevale pandi "väga range" õnnistus – pidime puhkama. Ja siis juba järgmisest hommikust alates jagati meid õdede vahel ära, kes põllule, kes Sambuko tarvis pudeleid pesema. Sambuko on musta leedriõie siirup. Selleks tuli korjata kõrval asuvast külast korvide kaupa musta leedri õisi. Pärast need uputati suhkru- ja sidruni siirupisse, mis lasti seista mitu päeva, hiljem villiti pudelitesse. Sambukot pakuvad õed alati kloostrisse tulevatele külalistele.
Haa – mul läks üldse meelest, et teisel päeval tassisime õdedega külmunud Giovannit (pullimullikas) kloostri sügavkülmikutest Anatoli külainimeste sügavkülmikutesse. See kõik oli sellepärast, et kuna just siis, kui me 3 eestlast jõudsime Kissavo mäele, oli välk löönud 500-aastasesse tammepuusse, tappes samaaegselt tamme küljes ketis olnud emakoera Lucy ja lüües samas välja suurema osa kloostri elektrist. Vooluta jäid kõik sügavkülmikud, mis sisaldasid endas jogurteid, juustu, ka söögikohtade jaoks mõeldud veiseliha. Nii me siis rahmeldasime veriste põlledega suuri külmunud lihatükke auto veokastist külaelanike kodustesse külmakambritesse. Mõtlesin veel, et no sellise töö peale ma ei oleks kunagi tulnud, olin ikka arvanud, et kõplan kusagil kõrgel mäe otsas ja mõlgutan pühi mõtteid.
Ahjaa, meile ei antud õnnistust hommikusele teenistusele minekuks, kuna see algas umbes 5.30, meid õnnistati sel ajal magama. Meie hommikusöögid olid nunnade trapesast (söögituba) eraldi külaliste jaoks mõeldud väikses köögis. Meie lemmik-kohaks köögis sai "isetäituv" külmkapp. Igal hommikul, kui avasime külmiku ukse, oli kappi tekkinud uus riiulitäis jogurtit, fetat, kitsejuustu ja lambajuustu. Isetäituvale lõunalauale saime mõnikord ikka kaasa lüüa näiteks kartuleid koorides. Aga õhtuteenistusele kell 17 olime alati õnnistatud minema, samuti pühapäevasele liturgiale (õigeusklikud kasutavad liturgia mõistet ainult armulauaga jumalateenistuse kohta).
Kolmandal päeval sain õnnistuse pildistada 18. sajandi vanust kreekakeelset piiblit. Piibli (ja teiste väärtuslike vanade raamatute) restaureerimine ja uuesti köitmine oli töö, mida tegi kloostris pr. Meida Säär, kes oli Eestist kloostrisse sõitnud selleks, et õpetada õdedele seda väärtuslikku ametit. Piibli köide oli täiesti lahti võetud, katkised ja olematud lehekülgede nurgad ja ääred uuesti uuesti külge kasvatatud, lehed puhtaks "pestud", pressi all olnud. Neid lehti pidin hakkama pildistama kloostrimaja tornis. Pärast panime pr. Meidaga piibli uuesti poognate kaupa kokku. Neid pildistatud lehekülgi kasutasin ka oma Lokulaua-graafikas.
Minu järgmine õnnistus oli joonistada suurele külmkapile midagi toredat, mis aitaks kloostrit külastavatel turistidel aru saada, et siin müüakse kloostris kasvatatud juustu, fetat, jogurtit. Tahtsin üles joonistada kõik need kloostri koerad-kassid-kitsed-lambad-talled-lehmad. Nii ma siis tungisin igal võimalikul vabal hetkel karjamaale, lauta ja peaaegu et koerakuutigi.
Ja minu õnnistuste-õnnistus oli Gerondessa palve, et ma filmiksin ja pildistaksin kloostrielu. Kuna ma ise olen üsna kaugel paparazzolikkusest, siis nüüd tuli mul unustada see tagasihoidlikkus ja mõelda filmi kui terviku peale. Kõige ebamugavam tunne oli ühe teenistuse ajal seista seljaga vastu ikonostaasi ja filmida laulvate nunnade nägusid. Tahtsin maa alla vajuda.
Mul on heameel meenutada, et sain pildistamise ja filmimisega ka natuke kasulik olla, kuna just sel ajal juhtus üle Kissavo üle uhama üks kõva torm ja rahesadu, mis rikkus ja tegi olematuks suurema osa kloostri tärkavast saagist. Kõik õunapuude ja ploomipuude õied olid lausa kui noaga küljest lõigatud. Kissavost allpool Larissas hävis inimestel esimene murelisaak, kahju oli suur. Kuna ma olin seda tormi filminud ja pildistanud, sai klooster seda pildimaterjali esitada kindlustusseltsile. Tõsi, ma ei mäletagi enam, kas nad said kompensatsiooni.
Aga tegelikult juhtus tagatipuks veel see, et kogu filmitud materjal seisis mul sõna otses mõttes sahtlis nii umbes 4 aastat, sest mu vana arvuti lihtsalt ei mahutanud nii rasket HD-materjali. Lõpuks sai 15-minutine film teoks tänu mu tütrele, kelle abiga panime filmi kokku. Vahepeal olin jõudnud kaotada mitmeid väärtuslikke kaadreid. Kuressaare näituse teiseks nädalaks saatsin filmi ära (2013. sügisel).
Kondase näitusel saab lõpuks filmi vaadata. Kuigi filmitud materjali oli 10 korda rohkem, tegin valiku selle kasuks, et filmi saaks vaadata ja mitte ära väsida ka selline vaataja, kelle jaoks on klooster midagi väga kauget ja eksootilist. Aga valikute tegemine ongi üks kõige raskem asi siin maa peal.
Hääd vaatamist!
Püha Eelkäija Johannese klooster, Anatoolias, asutati püha märter Damianose pool 16. sajandil ja taasasustati rühma nunnade poolt 2000.a
Klooster asub Kissavo mäel (Ossa), 4 kilomeetrit Anatoli külast, Agias, ja umbes 1 tunni sõidu kaugusel Larisa linnast, 1080 meetri kõrgusel merepinnast.
Kuigi osa vanast kloostrist dateeritakse aastasse 1100, on suurem osa ehitatud 1550 A.D. püha märter Damianose poolt, kes asutas sinna munkade kogukonna, millest kasvas välja 16. sajandi Ida-Thessaalia üks õitsvamaid kloostri-kogukondi.
Vana kloostri hoonete juurde kuulub ka peakirik, mis on pühendatud püha Eelkäija Johannesele (loe: Ristija Johannesele), pühale Demetriosele pühendatud kabel, kelliad (munkade toad), töötoad ja vastuvõturuumid.
Mungad elasid vanas kloostris kuni viimase munga surmani aastal 1889. Pärast seda hakkas Anatoolia kogukond nende hoonete eest hoolt kandma ja neid korras hoidma niipalju kui see oli võimalik. Nad palusid isegi kohalikel preestritel kloostris elada ja selle eest hoolt kanda. Nii oli see toimunud veel 70 aastat tagasi. Pärast Teist Maailmsõda said kloostrihooned rängalt kahjustada.
Uus klooster.
Rühm Athose mäe munkasid tuli 1980. a. kloostrisse ja asus hooneid rekonstrueerima. Kuid pärast 3 aastat hülgasid nad poolelioleva kloostri. Klooster oli nüüd mahajäetud, kannatas lagunemist ja äärmuslikke ilmastikutingimusi, möödujaid ja vargaid kuni juulini 2000, mil sinna tuli väike nunnade kogukond püha Pauluse kloostrist Lavrionist ja algas uus kloostrielu.
Sellest ajast, mis on nunnadelt nõudnud palju isiklikku jõupingutust ja eneseohverdust, alates on nad töötanud, et taastada ja taaselustada klooster, nad on saanud lugematuid Jumala õnnistusi ja palju toetust tagasihoidlikelt heategijatelt.
Püha Damianose kirik
2004. a. nunnad ehitasid pühale Damianosele, vana kloostri asutajale, pühendatud kiriku, et uus pühapaik oleks piisavalt suur mahutama kõiki palverändureid, kes tulevad neid külastama. Auväärsele Eelkäijale pühitsetud vana kirik on praegu hädaohtlikult lagunev ja kloostril ei ole veel piisavalt vahendeid selle rekonstrueerimiseks vastavalt arheoloogilistele määrustele.
http://www.saintjohns-monastery.gr/en/
Teised Õeskonna kloostrid:
Püha Apostel Pauluse klooster, Lavrionis, Kreekas
Püha Eelkäija Skiita, Reomäel, Saaremaal
2009. aastal asutatud Püha Eelkäija Skiita Reomäel on Kreekas, Dimitriadose ja Almirose Metropoolias asuva Kissavo mäe Ausa Eelkäija kloostri osaklooster ja ta asub Saaremaal Pihtla vallas. Skiita on traditsiooniline õigeusu ühiseluline naisklooster.
http://www.skiita.ee
The Holy Monastery of St. John the Forerunner, Anatoli, was founded by the Holy Martyr Damianos in the 16th century and revived by a group of women monastics in 2000.
The monastery is located on the mountain Kissavos (Ossa), four kilometers from the village of Anatoli, Agia, and about an hour from the city of Larisa, at an altitude of 1080 meters.
Although a section of the old monastery dates from the 1100s, the main structure was built around 1550 A.D. by the Holy Martyr Damianos. He organized a coenobitic community of monks there, which was one of the most flourishing monastic communities of east Thessaly during the 16th century.
The buildings of the old monastery include the main church dedicated to St. John the Forerunner, a chapel to St. Demetrios, cells, workshops, and reception areas.
Monks lived in the old monastery until the last monk died in 1889. After this, the community of Anatoli looked after the buildings, seeing that they were kept in as good a condition as possible. They also appointed priests to live in and look after the monastery until about seventy years ago. Afterwards, after the Second World War, the monastery was badly damaged.
The new monastery
A group of monks from Mount Athos came to the monastery in 1980 and began building a new structure on the premises. But, after three years, the monks abandoned it uncompleted. The monastery remained deserted and suffered from the decay of time, extreme weather conditions, passersby, and thieves, until July of 2000, when a community of nuns from St. Paul’s monastery in Lavrion started monastic life there again.
Since then, with much personal effort and sacrifice, they have worked to restore and revive the monastery, receiving innumerable blessings from God and much support from inconspicuous benefactors.
Church of Saint Damianos
In 2004, the nuns built a church dedicated to St. Damianos, the founder of the old monastery, to provide a place of worship big enough to accomodate the pilgrims who come to visit them. The old catholicon of the Venerable Forerunner is in serious disrepair and the monastery has not yet obtained funding for its reconstruction according to archaeological regulations.
http://www.saintjohns-monastery.gr/en/
Other Monasteries of the Sisterhood:
Holy Monastery of the Apostle Paul, Lavrion, Greece
Skete of Saint John the Forerunner, Saaremaa, Estonia
Aastal 2009 juuni alguses jõudsime sinna mäe otsa juba kolmekesi. Olime kõik tulnud hetke-meeleolust kantuna, et tahaksime veelkord seda kohta näha ja nüüd ka juba tööd teha. Selle nädala jooksul tegime kõiki neid töid, mida Gerondessa (õigeusu naiskloostri ülem) õnnistas meid tegema. Esimesele sealolemise päevale pandi "väga range" õnnistus – pidime puhkama. Ja siis juba järgmisest hommikust alates jagati meid õdede vahel ära, kes põllule, kes Sambuko tarvis pudeleid pesema. Sambuko on musta leedriõie siirup. Selleks tuli korjata kõrval asuvast külast korvide kaupa musta leedri õisi. Pärast need uputati suhkru- ja sidruni siirupisse, mis lasti seista mitu päeva, hiljem villiti pudelitesse. Sambukot pakuvad õed alati kloostrisse tulevatele külalistele.
Haa – mul läks üldse meelest, et teisel päeval tassisime õdedega külmunud Giovannit (pullimullikas) kloostri sügavkülmikutest Anatoli külainimeste sügavkülmikutesse. See kõik oli sellepärast, et kuna just siis, kui me 3 eestlast jõudsime Kissavo mäele, oli välk löönud 500-aastasesse tammepuusse, tappes samaaegselt tamme küljes ketis olnud emakoera Lucy ja lüües samas välja suurema osa kloostri elektrist. Vooluta jäid kõik sügavkülmikud, mis sisaldasid endas jogurteid, juustu, ka söögikohtade jaoks mõeldud veiseliha. Nii me siis rahmeldasime veriste põlledega suuri külmunud lihatükke auto veokastist külaelanike kodustesse külmakambritesse. Mõtlesin veel, et no sellise töö peale ma ei oleks kunagi tulnud, olin ikka arvanud, et kõplan kusagil kõrgel mäe otsas ja mõlgutan pühi mõtteid.
Ahjaa, meile ei antud õnnistust hommikusele teenistusele minekuks, kuna see algas umbes 5.30, meid õnnistati sel ajal magama. Meie hommikusöögid olid nunnade trapesast (söögituba) eraldi külaliste jaoks mõeldud väikses köögis. Meie lemmik-kohaks köögis sai "isetäituv" külmkapp. Igal hommikul, kui avasime külmiku ukse, oli kappi tekkinud uus riiulitäis jogurtit, fetat, kitsejuustu ja lambajuustu. Isetäituvale lõunalauale saime mõnikord ikka kaasa lüüa näiteks kartuleid koorides. Aga õhtuteenistusele kell 17 olime alati õnnistatud minema, samuti pühapäevasele liturgiale (õigeusklikud kasutavad liturgia mõistet ainult armulauaga jumalateenistuse kohta).
Kolmandal päeval sain õnnistuse pildistada 18. sajandi vanust kreekakeelset piiblit. Piibli (ja teiste väärtuslike vanade raamatute) restaureerimine ja uuesti köitmine oli töö, mida tegi kloostris pr. Meida Säär, kes oli Eestist kloostrisse sõitnud selleks, et õpetada õdedele seda väärtuslikku ametit. Piibli köide oli täiesti lahti võetud, katkised ja olematud lehekülgede nurgad ja ääred uuesti uuesti külge kasvatatud, lehed puhtaks "pestud", pressi all olnud. Neid lehti pidin hakkama pildistama kloostrimaja tornis. Pärast panime pr. Meidaga piibli uuesti poognate kaupa kokku. Neid pildistatud lehekülgi kasutasin ka oma Lokulaua-graafikas.
Minu järgmine õnnistus oli joonistada suurele külmkapile midagi toredat, mis aitaks kloostrit külastavatel turistidel aru saada, et siin müüakse kloostris kasvatatud juustu, fetat, jogurtit. Tahtsin üles joonistada kõik need kloostri koerad-kassid-kitsed-lambad-talled-lehmad. Nii ma siis tungisin igal võimalikul vabal hetkel karjamaale, lauta ja peaaegu et koerakuutigi.
Ja minu õnnistuste-õnnistus oli Gerondessa palve, et ma filmiksin ja pildistaksin kloostrielu. Kuna ma ise olen üsna kaugel paparazzolikkusest, siis nüüd tuli mul unustada see tagasihoidlikkus ja mõelda filmi kui terviku peale. Kõige ebamugavam tunne oli ühe teenistuse ajal seista seljaga vastu ikonostaasi ja filmida laulvate nunnade nägusid. Tahtsin maa alla vajuda.
Mul on heameel meenutada, et sain pildistamise ja filmimisega ka natuke kasulik olla, kuna just sel ajal juhtus üle Kissavo üle uhama üks kõva torm ja rahesadu, mis rikkus ja tegi olematuks suurema osa kloostri tärkavast saagist. Kõik õunapuude ja ploomipuude õied olid lausa kui noaga küljest lõigatud. Kissavost allpool Larissas hävis inimestel esimene murelisaak, kahju oli suur. Kuna ma olin seda tormi filminud ja pildistanud, sai klooster seda pildimaterjali esitada kindlustusseltsile. Tõsi, ma ei mäletagi enam, kas nad said kompensatsiooni.
Aga tegelikult juhtus tagatipuks veel see, et kogu filmitud materjal seisis mul sõna otses mõttes sahtlis nii umbes 4 aastat, sest mu vana arvuti lihtsalt ei mahutanud nii rasket HD-materjali. Lõpuks sai 15-minutine film teoks tänu mu tütrele, kelle abiga panime filmi kokku. Vahepeal olin jõudnud kaotada mitmeid väärtuslikke kaadreid. Kuressaare näituse teiseks nädalaks saatsin filmi ära (2013. sügisel).
Kondase näitusel saab lõpuks filmi vaadata. Kuigi filmitud materjali oli 10 korda rohkem, tegin valiku selle kasuks, et filmi saaks vaadata ja mitte ära väsida ka selline vaataja, kelle jaoks on klooster midagi väga kauget ja eksootilist. Aga valikute tegemine ongi üks kõige raskem asi siin maa peal.
Hääd vaatamist!
Püha Eelkäija Johannese klooster, Anatoolias, asutati püha märter Damianose pool 16. sajandil ja taasasustati rühma nunnade poolt 2000.a
Klooster asub Kissavo mäel (Ossa), 4 kilomeetrit Anatoli külast, Agias, ja umbes 1 tunni sõidu kaugusel Larisa linnast, 1080 meetri kõrgusel merepinnast.
Kuigi osa vanast kloostrist dateeritakse aastasse 1100, on suurem osa ehitatud 1550 A.D. püha märter Damianose poolt, kes asutas sinna munkade kogukonna, millest kasvas välja 16. sajandi Ida-Thessaalia üks õitsvamaid kloostri-kogukondi.
Vana kloostri hoonete juurde kuulub ka peakirik, mis on pühendatud püha Eelkäija Johannesele (loe: Ristija Johannesele), pühale Demetriosele pühendatud kabel, kelliad (munkade toad), töötoad ja vastuvõturuumid.
Mungad elasid vanas kloostris kuni viimase munga surmani aastal 1889. Pärast seda hakkas Anatoolia kogukond nende hoonete eest hoolt kandma ja neid korras hoidma niipalju kui see oli võimalik. Nad palusid isegi kohalikel preestritel kloostris elada ja selle eest hoolt kanda. Nii oli see toimunud veel 70 aastat tagasi. Pärast Teist Maailmsõda said kloostrihooned rängalt kahjustada.
Uus klooster.
Rühm Athose mäe munkasid tuli 1980. a. kloostrisse ja asus hooneid rekonstrueerima. Kuid pärast 3 aastat hülgasid nad poolelioleva kloostri. Klooster oli nüüd mahajäetud, kannatas lagunemist ja äärmuslikke ilmastikutingimusi, möödujaid ja vargaid kuni juulini 2000, mil sinna tuli väike nunnade kogukond püha Pauluse kloostrist Lavrionist ja algas uus kloostrielu.
Sellest ajast, mis on nunnadelt nõudnud palju isiklikku jõupingutust ja eneseohverdust, alates on nad töötanud, et taastada ja taaselustada klooster, nad on saanud lugematuid Jumala õnnistusi ja palju toetust tagasihoidlikelt heategijatelt.
Püha Damianose kirik
2004. a. nunnad ehitasid pühale Damianosele, vana kloostri asutajale, pühendatud kiriku, et uus pühapaik oleks piisavalt suur mahutama kõiki palverändureid, kes tulevad neid külastama. Auväärsele Eelkäijale pühitsetud vana kirik on praegu hädaohtlikult lagunev ja kloostril ei ole veel piisavalt vahendeid selle rekonstrueerimiseks vastavalt arheoloogilistele määrustele.
http://www.saintjohns-monastery.gr/en/
Teised Õeskonna kloostrid:
Püha Apostel Pauluse klooster, Lavrionis, Kreekas
Püha Eelkäija Skiita, Reomäel, Saaremaal
2009. aastal asutatud Püha Eelkäija Skiita Reomäel on Kreekas, Dimitriadose ja Almirose Metropoolias asuva Kissavo mäe Ausa Eelkäija kloostri osaklooster ja ta asub Saaremaal Pihtla vallas. Skiita on traditsiooniline õigeusu ühiseluline naisklooster.
http://www.skiita.ee
The Holy Monastery of St. John the Forerunner, Anatoli, was founded by the Holy Martyr Damianos in the 16th century and revived by a group of women monastics in 2000.
The monastery is located on the mountain Kissavos (Ossa), four kilometers from the village of Anatoli, Agia, and about an hour from the city of Larisa, at an altitude of 1080 meters.
Although a section of the old monastery dates from the 1100s, the main structure was built around 1550 A.D. by the Holy Martyr Damianos. He organized a coenobitic community of monks there, which was one of the most flourishing monastic communities of east Thessaly during the 16th century.
The buildings of the old monastery include the main church dedicated to St. John the Forerunner, a chapel to St. Demetrios, cells, workshops, and reception areas.
Monks lived in the old monastery until the last monk died in 1889. After this, the community of Anatoli looked after the buildings, seeing that they were kept in as good a condition as possible. They also appointed priests to live in and look after the monastery until about seventy years ago. Afterwards, after the Second World War, the monastery was badly damaged.
The new monastery
A group of monks from Mount Athos came to the monastery in 1980 and began building a new structure on the premises. But, after three years, the monks abandoned it uncompleted. The monastery remained deserted and suffered from the decay of time, extreme weather conditions, passersby, and thieves, until July of 2000, when a community of nuns from St. Paul’s monastery in Lavrion started monastic life there again.
Since then, with much personal effort and sacrifice, they have worked to restore and revive the monastery, receiving innumerable blessings from God and much support from inconspicuous benefactors.
Church of Saint Damianos
In 2004, the nuns built a church dedicated to St. Damianos, the founder of the old monastery, to provide a place of worship big enough to accomodate the pilgrims who come to visit them. The old catholicon of the Venerable Forerunner is in serious disrepair and the monastery has not yet obtained funding for its reconstruction according to archaeological regulations.
http://www.saintjohns-monastery.gr/en/
Other Monasteries of the Sisterhood:
Holy Monastery of the Apostle Paul, Lavrion, Greece
Skete of Saint John the Forerunner, Saaremaa, Estonia
