1999
"Väiksed fossiilid" – kõrvuti päris geoloogiliste fossiilidega on seal ka "väiksed" inimesed, tavaliselt ajaloolised tegelased, ilmselt sain innustust minu läti vanaema Karline suurest albumist, mis oli täis suurt suguvõsa ja kadunud hiilgeaegu, piknikke ja filmistaare. Panin päris fossiilid staaridele pähe elegantseks peakatteks ja lõbustas see mind omajagu. Siin on Chaplin, kelle peas on suurevõitu fossiil nimega Kitinosoa, näiteks konodondid on teistel staaridel peas ja seljas.
"Väiksed fossiilid" on nö "lokaalsed" nähtused (kõrvutatuna minu Suurte fossiilide sarjaga, kus areenil on Suur Aja Lugu. P.S. E- näitusel seda sarja väljas ei ole).
Minu armsatele fossiilidele – see sari on pühendatud minu Läti vanaemale, tema albumile ja lugematutele kusäänidele. Siin mul ei õnnestunud veel "päris" värvilitot teha, seepärast tegime meistriga esimese musta värvi kivile ja ülejäänud värvi tekitasin tindi ja akvarelliga juurde. Tuli nats liiga romantiline.
Arve nr: – see on juba tõsisem lugu. Läks arvete klaarimiseks. Ka tehnika muutus napimaks, samas aga kõik "aus" värvilito ja puha, ei mingit käsitsi juurde kribimist. Meile kõigile esitatakse siin elus arveid ja võlgu – elektri-, üüri-, karma-, raamatupidamatuse-, jne. Mõnikord saame midagi avansiks ette, teinekord jääme kõvasti võlgu. Ka selles sarjas ma ei pääse mööda oma fossiilidest, kes truilt mind saadavad läbi elu. Juurde on lisandunud uus tegelane – Surm. See lipsu- või tuti kujuline kompositsioon sai alguse Arve nr. 1-st, kus 1-aastane tita Inga istub jalg uhkelt üle põlve ja peas on valge tutt. Neil varajastel kuuekümnendail oli Lätimaal kombeks tüdrukutele – olenemata sellest, kas juukseid oli või ei olnud – pähe istutada tutt (shleife). Ma kahtlustan, et sellest tuli minu elu esimene suur trauma...
Niisiis jällegi – ühel pool mina ja famiilia, teisel pool ajalugu (koos Surmaga).
"Väiksed fossiilid" on nö "lokaalsed" nähtused (kõrvutatuna minu Suurte fossiilide sarjaga, kus areenil on Suur Aja Lugu. P.S. E- näitusel seda sarja väljas ei ole).
Minu armsatele fossiilidele – see sari on pühendatud minu Läti vanaemale, tema albumile ja lugematutele kusäänidele. Siin mul ei õnnestunud veel "päris" värvilitot teha, seepärast tegime meistriga esimese musta värvi kivile ja ülejäänud värvi tekitasin tindi ja akvarelliga juurde. Tuli nats liiga romantiline.
Arve nr: – see on juba tõsisem lugu. Läks arvete klaarimiseks. Ka tehnika muutus napimaks, samas aga kõik "aus" värvilito ja puha, ei mingit käsitsi juurde kribimist. Meile kõigile esitatakse siin elus arveid ja võlgu – elektri-, üüri-, karma-, raamatupidamatuse-, jne. Mõnikord saame midagi avansiks ette, teinekord jääme kõvasti võlgu. Ka selles sarjas ma ei pääse mööda oma fossiilidest, kes truilt mind saadavad läbi elu. Juurde on lisandunud uus tegelane – Surm. See lipsu- või tuti kujuline kompositsioon sai alguse Arve nr. 1-st, kus 1-aastane tita Inga istub jalg uhkelt üle põlve ja peas on valge tutt. Neil varajastel kuuekümnendail oli Lätimaal kombeks tüdrukutele – olenemata sellest, kas juukseid oli või ei olnud – pähe istutada tutt (shleife). Ma kahtlustan, et sellest tuli minu elu esimene suur trauma...
Niisiis jällegi – ühel pool mina ja famiilia, teisel pool ajalugu (koos Surmaga).
